Pärast liiklusõnnetust kuuleb kannatanu mõnikord, et osa vastutusest on tal endal: turvavöö oli kinnitamata, kiiver puudus või istuti autosse juhiga, kes oli joonud. Selline asjaolu võib moraalse kahju hüvitise suurust mõjutada, kuid mitte automaatselt ega piiramatult. Selgitame, kuidas kannatanu enda osa arvesse võetakse.
Moraalse kahju hüvitist ei vähendata protsendi kaupa
Moraalse ehk mittevaralise kahju eest tuleb kannatanule maksta mõistlik rahasumma (võlaõigusseaduse ehk VÕS § 134 lg 2). Seda hüvitist ei vähendata VÕS § 139 (kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel) ega § 140 (kahju hüvitamise piiramine) alusel. Kannatanu enda osa kahju tekkimises võetakse arvesse siis, kui määratakse hüvitise mõistlikku suurust.
Riigikohus on korduvalt selgitanud, mida kohus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvestab. Need on rikkumise laad, rikkuja süü ja selle aste, poolte majanduslik olukord ning kannatanu enda osa kahju tekkimises. Arvestada tuleb ka muid asjaolusid, mille kõrvalejätmine võiks viia ebaõiglase hüvitiseni (Riigikohtu 22.04.2024 otsus asjas nr 1-22-5835, p 30). Sama põhimõte on kirjas juba 27.09.2005 otsuses asjas nr 3-2-1-81-05, p 17.
Sama põhimõte kehtib liikluskindlustuses. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) järgi arvestab kindlustusandja mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel muu hulgas tervisekahjustuse raskusastet, ravi kestust, elukvaliteedi langust ja kannatanu enda osa (LKindlS § 32 lg 5 ja 7).
Kannatanu enda osa ei ole seega mehaaniline mahaarvamine, vaid üks asjaolu teiste seas. Varalise kahju, näiteks ravikulude hüvitamisel kehtivad teised reeglid ja neid see postitus ei käsitle.
Oluline on põhjuslik seos
Kannatanu käitumist saab arvestada ainult siis, kui see kahju tekkimist või suurenemist tegelikult soodustas. Kinnitamata turvavöö võib olla oluline, kui kannatanu paiskus vastu tuuleklaasi. Kui vigastuse põhjustas külgkokkupõrkes sissesurutud uks, ei pruugi turvavööl olla mingit tähtsust. Kindlustusandja, kes tugineb kannatanu enda osale, peab seda tõendama, vajaduse korral meditsiinilise hinnanguga.
Turvavöö ja kiiver: mida nõuab liiklusseadus?
Sõidukis, millel on turvavööd, peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga kinnitatud, kuid seadus näeb ette ka erandeid (liiklusseaduse ehk LS § 30 lg 1 ja 2). Mootorratta ja mopeediga sõitja peab kandma kinnirihmatud motokiivrit (LS § 30 lg 4). Alla 16-aastane jalgratta, kergliikuri ja pisimopeedi juht peab kandma kinnirihmatud jalgratturikiivrit (LS § 31 lg 3).
Täiskasvanud jalgratturil ja kergliikurijuhil kiivri kandmise kohustust ei ole. Kindlustusandja võib väita, et kiiver oleks peavigastust vähendanud. Siis tuleb hinnata, kas kiivri kandmist võis kannatanult mõistlikult oodata ja kas see oleks konkreetset vigastust tegelikult vähendanud. Seadusest tuleneva kohustuse puudumine räägib kannatanu kasuks, kuid ei välista selle asjaolu arvestamist.
Kaassõitja ja joobes juht
Euroopa Liidu liikluskindlustuse direktiivi järgi loetakse kaassõitja nõude suhtes kehtetuks tingimus, mis jätaks ta kindlustuskaitsest välja põhjusel, et ta teadis või pidi teadma juhi joobest (direktiiv 2009/103/EÜ, muudetud direktiiviga (EL) 2021/2118, art 13 lg 3). Eesti liikluskindlustuse seadus sellist välistust ei sisalda. Kahjustatud isiku kahjuks seadusest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (LKindlS § 2). Joobega seotud erisused puudutavad juhti: kindlustusandjal on joobes juhi vastu tagasinõudeõigus (LKindlS § 53 lg 1 p 4).
Kaassõitja käitumist võib hüvitise suuruse määramisel arvestada. See ei tohi aga viia selleni, et ta jääb kohustusliku liikluskindlustuse hüvitisest ilma või et hüvitist piiratakse ebaproportsionaalselt. Euroopa Kohus on leidnud järgmist. Üldiste ja abstraktsete kriteeriumide alusel ei tohi kaassõitjalt tema enda osa tõttu hüvitist ära võtta ega seda ebaproportsionaalselt piirata. Hüvitist võib juhtumipõhise hindamise alusel vähendada üksnes erandlikel asjaoludel (kohtuotsus C-537/03, Candolin jt, p 29–30).
Selles kaasuses olid joobes nii juht kui ka kaassõitjad ning Soome seadus jättis kaassõitjad põhimõtteliselt hüvitiseta. Euroopa Kohus pidas sellist reeglit direktiividega vastuolus olevaks ja on seda seisukohta hiljem korranud (C-300/10, Marques Almeida, p 32–33). Need otsused tõlgendasid varasemaid liikluskindlustuse direktiive, mis on nüüd koondatud direktiivi 2009/103/EÜ. Üldine rusikareegel, näiteks iga joobes juhiga kaasasõitnu hüvitise poolitamine, sellele nõudele ei vasta.
Mida teha, kui kindlustusandja viitab teie enda osale?
- Küsige kirjalikku selgitust: millist teie käitumist kindlustusandja arvestas, kuidas see hüvitise suurust mõjutas ja millistele tõenditele ta tugineb. Kindlustusandja peab teie nõudmisel selgitama kahju hüvitamise põhimõtteid ja seda, kuidas ta hüvitise arvutas (LKindlS § 23 lg 3).
- Kontrollige põhjuslikku seost: kas väidetav hooletus mõjutas just teie vigastust ja selle raskust.
- Pidage meeles, et hüvitist võib saada ka jalakäija või jalgrattur, kes ise õnnetusele kaasa aitas.
- Kui kokkulepet ei saavutata, otsustab hüvitise suuruse kohus.
Kokkuvõte
- Moraalse kahju hüvitist ei vähendata VÕS §-de 139 ja 140 alusel. Kannatanu enda osa on üks asjaoludest, mida hüvitise mõistliku suuruse määramisel arvestatakse.
- Kannatanu käitumine loeb ainult siis, kui see kahju tekkimist või suurenemist tegelikult soodustas.
- Kaassõitjat ei saa kindlustuskaitsest välja jätta põhjusel, et ta teadis juhi joobest. Tema osa hindamine peab olema juhtumipõhine ja proportsionaalne.
- Täiskasvanul ei ole seadusest tulenevat kohustust kanda jalgratta või kergliikuriga sõites kiivrit.
Allikad: võlaõigusseadus; liikluskindlustuse seadus; liiklusseadus; Riigikohtu 22.04.2024 otsus 1-22-5835 ja 27.09.2005 otsus 3-2-1-81-05; direktiiv 2009/103/EÜ (konsolideeritud tekst 23.12.2023); Euroopa Kohtu otsused C-537/03 Candolin jt (30.06.2005) ja C-300/10 Marques Almeida (23.10.2012).
Seotud: Kuidas leitakse moraalse kahju suurus?
Foto: Tim Samuel / Pexels