- COVID-19 vaktsiinide ohutus on väga kõrge – tõsisemaid tervisekahjusid esineb haruharva. Näiteks, 22. novembri hommiku seisuga oli Eestis manustatud üle 1,6 miljoni vaktsiinidoosi, millest kõigi võimelike kõrvaltoimete ja vaktsiini ebaefektiivsuse kohta esitati Ravimiametile teatisi vaid 0,37% dooside kohta (5950 teatist). Teatisi, milles kirjeldati vähemalt ühte tõsist võimalikku kõrvaltoimet ja mille puhul esines ajaline seos, on veel vähem – 237. Kõige tavalisemad kõrvalnähud on süstekoha valu, väsimus ja palavik, mis paranevad ise paari päeva jooksul.
- Kuidas aga toimub kahju hüvitamine nendel haruharvadel õnnetutel juhtudel?
- Kes vastutab vaktsiinikahjude eest?
- Miks me vajame loodavat vaktsiinikahjude süsteemi läbi kindlustuse?
Võimalike
vaktsiinikahjustuste puhul tuleb eristada kahte olukorda: (i) kahju
tekib kohaselt manustatud vaktsiinist tulenevalt ja/või (ii) kahju tekib
tervishoiuteenuse (vaktsineerimine) osutamise tõttu (nt teenuse osutaja poolne
viga ettenähtud hoiutingimuste tagamisel, vaktsiini manustamisel patsiendi kahjustamine
vms). Neist viimased on sisuliselt erakordselt harvad juhtumid, kus vastutab tervishoiuteenuse osutaja (arst või õde). Pigem saab vaktsiinide puhul vastutusest teoreetiliselt rääkida kohaselt manustatud vaktsiini puhul. Eesti õiguse kohaselt on tegemist nn tootjavastutusega.
VÕS § 1064 lg 4 sätestab otseselt, et puudusega ravimi eest vastutab tootja tootja vastutuse sätestatu alusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ravimiseaduse § 9 lg 1 kohaselt immunoloogiline ravim on ravim, mis sisaldab vaktsiini, antikehi, toksiini, seerumit või allergeeni. Seega langeb vaktsiinist tekkinud kahju tootja vastutuse regulatsiooni alla.
Tootjaks
peetakse (VÕS § 1062 lg 1):
-
valmistoote, tooraine või toote osa valmistanud
isikut;
- ennast tootjana avaldanud isikut, kes näitab tootel oma nime, kaubamärgi või muu eraldustähise;
- toote oma majandustegevuses Eestisse või Euroopa Liidu liikmesriiki müügi, üürimise, liisimise või muul viisil turustamise eesmärgil toonud isiku.
Seega on tootja vastutuse sisuks konkreetse vaktsiini valmistanud isiku või ennast vaktsiini tootjana näitava isiku või vaktsiini turule toonud isiku vastutus kannatanu eest. Sisuliselt on tegemist vastutusega toote eest seoses selle tootmise või turuletoomisega.
Vaktsiini turule laskmine toimub eelkõige selle tarnimise või üleandmise teel edasimüüjatele, hulgi- või jaemüüjatele.
Tootja vastutuse regulatsiooni kohaselt saavad kannatanud esitada nõudeid lisaks tootjatele ka vaktsiine Eestisse turustamise eesmärgil toonud isikute vastu (viimased võrdsustatakse tootjatega). Sellisel juhul tekib tootja ja turustaja solidaarvastutus kannatanu ees. Seega on kannatanu valik, et kas esitada kahju hüvitamise nõue tootja või maaletooja vastu või mõlema vastu korraga.
Täiendava Eesti kohtusüsteemis läbivaidlemata küsimusena toob allakirjutanu välja nn arenguriski, mis teatud juhtudel vabastab tootjad tootjavastutusest.
Nimelt sätestab VÕS § 1064 lg 1 p 5, et tootja ei vastuta tootest tuleneva kahju eest, kui ta tõendab, et puudust ei saanud avastada toote turule laskmise ajal tollaste teaduslike ja tehniliste teadmiste taseme järgi.
Õiguskirjanduses tuuakse välja, et arenguriski direktiivi lisamise ühe põhjusena on nähtud ka ravimitootjate survet selle vajalikkuse kohta avaliku heaolu suurendamise nimel. Nimelt julgustataks sellega ravimite väljatöötajaid, samuti et arenguriski pooldajad on toonud välja, et see kaitseb innovatsiooni stiimuleid, õhutab ettevõtteid kasutama uusimaid teadmisi ja tagab tootevastutuskindlustuse kulude stabiilsuse Euroopas. Seega on just arenguriski kontseptsiooni põhistuseks anda kaitse ravimite väljatöötajatele innovatsiooniks. Kuigi Eestis on antud teema kohtus läbi vaidlemata, eksisteerib risk, et teatud juhtudel võivad tootjad arenguriskile tuginedes seega vabaneda vastutusest.
Eeltoodu valguses on väga tervitatav Eesti Vabariigi soov reguleerida võimalik vaktsiinikahjude hüvitamine läbi kindlustussüsteemi.
Vähemalt 27 riiki kasutab „no fault“ programmi vaktsiinikahjustuste hüvitamisel – erinevates teadusartiklites ja veebilehtedel tuuakse välja, et minimaalselt 27 riiki üle maailma kasutab vaktsiinikahjude hüvitamiseks „no fault“ programmi (Vaccine Injury Compensation Program). Nimetatud programmide puhul on sisuliselt enamikel juhtudel (v.a. Soome ja Rootsi) tegemist avalik-õiguslike süsteemidega. Teaduslik meditsiiniajakiri The Lancet toob välja, et „no fault“ hüvitisskeemid võivad aidata suurendada usaldust vaktsiinide turustamiseks. 194-st WHO liikmesriigist 25 on rakendanud selliseid vaktsiini vigastuste hüvitamise programme, mis ei ole süüst sõltuvad.Eesti lisandumine 28-ndaks vaktsiinikahjude hüvitamissüsteemiga riigiks on minu arvates väga tervitatav. Eesti riik näitab sellega, et hoolib ka nendest väga harvadest juhtudest, kus inimene saab vaktsineerimise läbi kahju.