Sünnitus on iga naise jaoks emotsionaalne ja oodatud sündmus, kuid seotud ka tõsiste terviseriskidega. Selles, kuidas sünnitus kulgeb, on suur roll ämmaemandal.
Järgnevalt vaatleme paari kohtutes või tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonis arutlusel olnud näidet ämmaemandate töös juhtunud ravivigadest ja nende kahtlustest. Enne aga kiire meeldetuletus, mis üldse on raviviga.
Raviviga tähendab üldistatult seda, et tervishoiuteenust on osutatud arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel.
Tervishoiuteenuse osutaja (TTO) kohustub osutama patsiendile tervishoiuteenust – eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest.
Tervishoiuteenuse tase peab vastama arstiteaduse üldisele tasemele. Kui see nii ei ole, võivadki juhtuda ravivead.
Raviviga on näiteks:
Kokkuvõttes vaadatakse, kas tervishoiuteenuse osutaja käitus nii, nagu iga teine keskmine korralik tervishoiuteenuse osutaja oleks selles olukorras käitunud. Kui see nii ei olnud, tehti raviviga ning peale haigla/arstikeskuse kui ettevõtte vastutab arst, õde või ämmaemand selle eest ka isiklikult.
Kohtulahendi kohaselt tuli sünnitama riskirase, kelle kehamassiindeks oli 35 (tugev rasvumine) ning kellel oli ämmaemanda visiitidel mõõdetud emakapõhja ebanormaalne kõrgus. Kogu info oli raseduskaardil olemas. Haiglas tehti kardiotokograafia, mille tulemus oli ebakorrapärane. Sünnitust juhtis ämmaemand, laps suri pärast sünnitust. Vanemad esitasid haigla vastu kahjunõude kahtlusega, et tehti raviviga.
Nüüd tulebki mängu arstiteaduse üldine kriteerium – kas tugeva rasvumisega rasedal, kellel on rasedusdiabeet, oli näidustatud keisrilõige? Tavapäraselt 25%-l sellistest juhtudest keisrilõige tehakse ning kui sel korral otsustati loomuliku sünnituse kasuks, kas sellega tehti siis raviviga?
Kohtuotsus oli siiski jätta vanemate nõue rahuldamata, sest keisrilõike vajadus ei olnud tõendatud. Sünnitusplaani koostades ei saanud makrosoomia (liigsuure loote) tõenäosusega arvestada ei saanud ning isegi kui see oleks olnud teada, ei oleks see mõjutanud otsust loomuliku sünnituse kasuks. Lapse ajutine sünniteedesse kinnijäämine oli põhjustatud emast tingitud asjaolust. Ehk lühidalt – haigla suutis tõendada, et vastsündinu surma ei põhjustanud raviviga.
Kaksikud sündisid õhtul kella kümne ajal keisrilõike abil, sündides olid kõik näidud normis. Ema viidi üle sünnitusjärgsesse palatisse, kus ta ämmaemanda abistamisel vastsündinuid imetas. Kell 00.30 tehti monitooring, kõik näidud olid normis. Kell 02.15 manustas ämmaemand arsti korraldusel emale valuvaigistit ning asetas vastsündinud ema kummalegi küljele. Ema oli sel hetkel anesteesiast tulenevalt veel liikumisvõimetu. Valuvaigistit manustades soovitas ämmaemand emal uinuda ja tõmbas voodi ümber kinni läbipaistmatud kardinad. Lapsed jäid ema kõrvale voodisse.
Kell 03.25 ema ärkas ning nägi, et üks lastest vajab abi. Ämmaemand tuvastas, et laps ei hinga. Laps intubeeriti, kuid suri intensiivravi osakonnas kell 12.02.
Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon järeldas, et tehti raviviga. Vastsündinu surma põhjustas lämbumine, mis tekkis hingamisteede sulgusest. Lämbumiseni aga viis töökorralduse vajakajäämisest tulenenud puudulik järelevalve – vastsündinut ei jälgitud oodatava hoolega.
Juhtum 2: liiga suur beebi
Sünnitama saabus normaalselt kulgenud rasedusega sünnitaja kehamassiindeksiga 35 (tugevalt rasvunud). Sünnitustegevus oli spontaanselt alanud ja regulaarne. Probleemid tekkisid väljutusperioodis, kus ämmaemandale tundus, et tegemist oli väljutusjõudude nõrkusega. Valvegünekoloogi korraldusel alustas stimulatsiooni oksütotsiiniga. Kell 09.11 sündis loote pea, kuid õlgade sündi ei järgnenud. Kutsuti appi teine ämmaemand ja helistati lastearstile. Ühiste jõududega väljutati kell 09.14 loote õlad ja keha. Sündis makrosoomne poeglaps kaaluga 4750 grammi. Laps oli sündides üliraskes seisundis ja teda elustati, kuid tulemuseta.
Tegu oli raviveaga, sest patsient kuulus kõigi parameetrite järgi rasedusdiabeedi riskirühma, kuid raseduse jälgimise jooksul ei tehtud talle glükoositaluvustesti. Seetõttu on alust kahtlustada, et tal jäi diagnoosimata rasedusdiabeet ning sellest tulenevalt ei hinnatud õigesti ka rasedusriske ning riski lootele (makrosoonia ehk liigsuur kasv) ja vastusündinule.
Põhjendamatu oli ka diagnoosida väljutusjõudude nõrkust 20–25 minutit pärast emaka täisavatuse sedastamist. Stimulatsioon ei olnud näidustatud. Alates hetkest, kui diagnoositi väljutusjõudude nõrkust ja alustati sünnitustegevuse stimulatsiooni, ei olnud enam tegemist normaalse sünnitusega ja sünnituse juhtimise oleks pidanud üle võtma naistearst. Ei osatud eeldada, et tegemist on suure lootega. Õlgade raskendatud vabastamise juurde naistearsti ei kutsutud. Ema ja vastsündinu riske ei olnud eelnevalt hinnatud ning sellest tulenevalt ei olnud täidetud vastsündinu kohese elustamise tingimused.
Paraku selles kurvas loos jõudis kohus teisele lahendusele (vt eespool viidet Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2019 kohtuotsusele tsiviilasjas 2-17-19443).
Sünnituse käitus tehtud loote kardiotokogrammil ilmnesid hapnikuvarustuse häiretele viitavad muutused, mistõttu alates kell 21.00st tekkis oht lapse tervisele ning emakarebendi tekkides kell 21.20 ka oht ema ja ta tütre elule. Juba kehv kardiotokogramm üksinda on näidustuseks, mille alusel tuleks sünnitus kiiresti lõpetada. Seega alates kella 21.00st oleks naistearst pidanud tegema kõik selleks, et sünnitus keisrilõike sooritamisega kiiresti lõpetada ehk väljutada laps 10–15 minuti jooksul.
Faktiliselt keisrilõiget 10–15 minuti jooksul ei teostatud. Sellest tulenevalt rikuti selgelt nõutavat hoolsuskohustust ning osutatud tervishoiuteenus ei vastanud seega VÕS § 762 nõuetele.
Raviviga tähendab üldistatult seda, et tervishoiuteenust on osutatud arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel.
Tervishoiuteenuse osutaja (TTO) kohustub osutama patsiendile tervishoiuteenust – eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest.
Tervishoiuteenuse tase peab vastama arstiteaduse üldisele tasemele. Kui see nii ei ole, võivadki juhtuda ravivead.
Raviviga on näiteks:
- vale või mittetäieliku diagnoosi panemine;
- ebaõige ravimeetodi kasutamine konkreetse haiguse, vigastuse vms suhtes (näiteks vead operatsioonil, vale koha opereerimine, võõrkehade patsiendi kehasse unustamine);
- ebaõigete ravimite andmine (vale ravim, vale kogus, valel ajal, kokku mittesobivad ravimid);
- jne.
Kokkuvõttes vaadatakse, kas tervishoiuteenuse osutaja käitus nii, nagu iga teine keskmine korralik tervishoiuteenuse osutaja oleks selles olukorras käitunud. Kui see nii ei olnud, tehti raviviga ning peale haigla/arstikeskuse kui ettevõtte vastutab arst, õde või ämmaemand selle eest ka isiklikult.
Ämmaemanda ravivea kahtlus: näide kohtupraktikast
Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2019 kohtuotsus tsiviilasjas 2-17-19443Kohtulahendi kohaselt tuli sünnitama riskirase, kelle kehamassiindeks oli 35 (tugev rasvumine) ning kellel oli ämmaemanda visiitidel mõõdetud emakapõhja ebanormaalne kõrgus. Kogu info oli raseduskaardil olemas. Haiglas tehti kardiotokograafia, mille tulemus oli ebakorrapärane. Sünnitust juhtis ämmaemand, laps suri pärast sünnitust. Vanemad esitasid haigla vastu kahjunõude kahtlusega, et tehti raviviga.
Nüüd tulebki mängu arstiteaduse üldine kriteerium – kas tugeva rasvumisega rasedal, kellel on rasedusdiabeet, oli näidustatud keisrilõige? Tavapäraselt 25%-l sellistest juhtudest keisrilõige tehakse ning kui sel korral otsustati loomuliku sünnituse kasuks, kas sellega tehti siis raviviga?
Kohtuotsus oli siiski jätta vanemate nõue rahuldamata, sest keisrilõike vajadus ei olnud tõendatud. Sünnitusplaani koostades ei saanud makrosoomia (liigsuure loote) tõenäosusega arvestada ei saanud ning isegi kui see oleks olnud teada, ei oleks see mõjutanud otsust loomuliku sünnituse kasuks. Lapse ajutine sünniteedesse kinnijäämine oli põhjustatud emast tingitud asjaolust. Ehk lühidalt – haigla suutis tõendada, et vastsündinu surma ei põhjustanud raviviga.
Ämmaemanda ravivead: näited tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonist
Juhtum 1: surnud kaksikKaksikud sündisid õhtul kella kümne ajal keisrilõike abil, sündides olid kõik näidud normis. Ema viidi üle sünnitusjärgsesse palatisse, kus ta ämmaemanda abistamisel vastsündinuid imetas. Kell 00.30 tehti monitooring, kõik näidud olid normis. Kell 02.15 manustas ämmaemand arsti korraldusel emale valuvaigistit ning asetas vastsündinud ema kummalegi küljele. Ema oli sel hetkel anesteesiast tulenevalt veel liikumisvõimetu. Valuvaigistit manustades soovitas ämmaemand emal uinuda ja tõmbas voodi ümber kinni läbipaistmatud kardinad. Lapsed jäid ema kõrvale voodisse.
Kell 03.25 ema ärkas ning nägi, et üks lastest vajab abi. Ämmaemand tuvastas, et laps ei hinga. Laps intubeeriti, kuid suri intensiivravi osakonnas kell 12.02.
Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon järeldas, et tehti raviviga. Vastsündinu surma põhjustas lämbumine, mis tekkis hingamisteede sulgusest. Lämbumiseni aga viis töökorralduse vajakajäämisest tulenenud puudulik järelevalve – vastsündinut ei jälgitud oodatava hoolega.
Juhtum 2: liiga suur beebi
Sünnitama saabus normaalselt kulgenud rasedusega sünnitaja kehamassiindeksiga 35 (tugevalt rasvunud). Sünnitustegevus oli spontaanselt alanud ja regulaarne. Probleemid tekkisid väljutusperioodis, kus ämmaemandale tundus, et tegemist oli väljutusjõudude nõrkusega. Valvegünekoloogi korraldusel alustas stimulatsiooni oksütotsiiniga. Kell 09.11 sündis loote pea, kuid õlgade sündi ei järgnenud. Kutsuti appi teine ämmaemand ja helistati lastearstile. Ühiste jõududega väljutati kell 09.14 loote õlad ja keha. Sündis makrosoomne poeglaps kaaluga 4750 grammi. Laps oli sündides üliraskes seisundis ja teda elustati, kuid tulemuseta.
Tegu oli raviveaga, sest patsient kuulus kõigi parameetrite järgi rasedusdiabeedi riskirühma, kuid raseduse jälgimise jooksul ei tehtud talle glükoositaluvustesti. Seetõttu on alust kahtlustada, et tal jäi diagnoosimata rasedusdiabeet ning sellest tulenevalt ei hinnatud õigesti ka rasedusriske ning riski lootele (makrosoonia ehk liigsuur kasv) ja vastusündinule.
Põhjendamatu oli ka diagnoosida väljutusjõudude nõrkust 20–25 minutit pärast emaka täisavatuse sedastamist. Stimulatsioon ei olnud näidustatud. Alates hetkest, kui diagnoositi väljutusjõudude nõrkust ja alustati sünnitustegevuse stimulatsiooni, ei olnud enam tegemist normaalse sünnitusega ja sünnituse juhtimise oleks pidanud üle võtma naistearst. Ei osatud eeldada, et tegemist on suure lootega. Õlgade raskendatud vabastamise juurde naistearsti ei kutsutud. Ema ja vastsündinu riske ei olnud eelnevalt hinnatud ning sellest tulenevalt ei olnud täidetud vastsündinu kohese elustamise tingimused.
Paraku selles kurvas loos jõudis kohus teisele lahendusele (vt eespool viidet Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2019 kohtuotsusele tsiviilasjas 2-17-19443).
Näide ämmaemanda raviveast, mis viis kriminaalvastutuseni
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.11.2010 kohtuotsus kriminaalasjas 3-1-1-79-10Sünnituse käitus tehtud loote kardiotokogrammil ilmnesid hapnikuvarustuse häiretele viitavad muutused, mistõttu alates kell 21.00st tekkis oht lapse tervisele ning emakarebendi tekkides kell 21.20 ka oht ema ja ta tütre elule. Juba kehv kardiotokogramm üksinda on näidustuseks, mille alusel tuleks sünnitus kiiresti lõpetada. Seega alates kella 21.00st oleks naistearst pidanud tegema kõik selleks, et sünnitus keisrilõike sooritamisega kiiresti lõpetada ehk väljutada laps 10–15 minuti jooksul.
Faktiliselt keisrilõiget 10–15 minuti jooksul ei teostatud. Sellest tulenevalt rikuti selgelt nõutavat hoolsuskohustust ning osutatud tervishoiuteenus ei vastanud seega VÕS § 762 nõuetele.