Lastega juhtub alalõpmata igasugu äpardusi, mille tagajärjel võib vahel tekkida ka tõsist kahju – näiteks kui laps jalgrattaga vastu võõrast autot sõidab või mänguhoos teisele lapsele vigastuse põhjustab. Kes sellisel juhul rahaliselt vastutab?
Igapäevaelus tuleb tihti ette juhtumeid, kus alla 18aastased lapsed tekitavad kahju: näiteks sõidab väikelaps jalgrattaga kellelegi otsa, kraabib millegagi võõrast autot või juhtub mõni muu õnnetus, kus kellegi vara või tervis saab kahjustada. Vanemate lastega on ajakirjanduseski kajastust leidnud näiteks lood, kus teismeline võtab vanema tagant auto võtmed, läheb „lõbusõidule“ ning tekitab selle käigus kahju.
Sarnases olukorras kahju hüvitajat määrates lähtume võlaõigusseadusest, kus seda olukorda reguleerivad § 1052 ja § 1053. Lühidalt, alla 14aastase lapse tekitatud kahju vastutavad eest tema vanemad, 14–18aastase lapse puhul ka laps ise. Aga siingi leidub erandeid ja peensusi, millega arvestada. Neid allpool lähemalt vaatlemegi.
Selle erandi järgi vastutab alla 14aastane ise enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitaja vanust, arengut, vaimset seisundit, teo liiki, asjaosaliste majanduslikku olukorda (sealhulgas olemasolevat või selliselt isikult tavaliselt eeldatavat kindlustatust) ning muid asjaolusid arvesse võttes oleks vastutusest vabastamine kannatanu suhtes ebaõiglane.
Praktikas tähendab see, et vastutuse rakendamisel arvestatakse eelkõige alla 14aastasele kuuluva vara hulka. Erialaasjatundjad on toonud näiteks kolmeaastase lapse, kes mängib tikkudega ja põhjustab teise inimese majas tulekahju. Kui see kolmeaastane on majanduslikult väga hästi kindlustatud (nt talle kuulub kinnisvara) ning majaomanik, kelle majas tulekahju tekitati, ei ole majanduslikult samaväärsel järjel, võib kohus pidada ka seda kolmeaastast isiklikult vastutavaks.
Kui alla 14aastase suhtes ei teki võimalust nn õiglusvastutust kohaldada, vastutavad seaduse järgi kahju eest tema vanemad (kellega on võrdsustatud ka lapsendajad) või eestkostja. See, kui laps saab pärast kahju põhjustamist 14aastaseks, ei muuda vanemate vastutust. Nii võivad vanemad olla kohustatud hüvitama ka juba täisealiseks saanud lapse tekitatud kahju, kui laps oli kahju tekitades alla 14aastane, aga menetluse käigus sai täiskasvanuks.
Samuti vastutab alla 14aastase lapse tekitatud kahju eest isik, kes lepinguga kohustus tema üle järelevalvet teostama (nt lasteaed, laagrikorraldaja jne). Selliste lepinguliste järelevaatajate ehk alla 14aastase lapse eest vastutajate seisukohast pole oluline, kas nad on enda kohustust alla 14aastase järele valvata rikkunud või mitte ning kas nad on kahju tekitamises süüdi või mitte. Lepingulise järelevalvaja (laagrikorraldaja, lasteaia jne) vastutus algab hetkest, mil ta lapse enda järelevalve alla võtab, ja kestab hetkeni, mil laps antakse uuesti üle tema vanematele.
Last järelevalve alla jättes ei tohi unustada, et nn lepingulise järelevalvaja olemasolu ei tühista lapsevanema isiklikku vastutust. Näiteks kui laagrikorraldaja vastutab lapse tekitatud kahju eest, vastutab laagrikorraldajaga solidaarselt ka lapsevanem, s.o kahju kannatanud isik võib nõuda kahju hüvitamist ükskõik kummalt neist.
Nn järelevalvaja vastutuse kohta saab kohtupraktikast tuua näite, kus lasteaialaps viskas lasteaias teist last kiviga näkku, millega tekitas pihta saanud lapsele püsiva tervisekahjustuse – lapse kaks ülemist jäävhammast said tugevalt viga. Kannatada saanud lapse vanemad leidsid, et tekkis nii varaline kahju (hambaravi) kui ka moraalne kahju. Kannatada saanud lapse vanemad põhjendasid kohtus:
„Usaldades lapse lasteaeda, oli lapsevanemal suur šokk teada saada, et tema last on vigastatud. Lapse tervise kahjustamine viisil, milles saavad kahjustada jäävhambad, toob kaasa hingelise valu terveks eluks nii lapsele kui ka vanematele. Kuna tegemist on lapse välimust moonutava vigastusega ning laste vigastuste puhul üleüldiselt kaasnevad vanematele, eelkõige emale, kannatused ja hirm, on intsident mõjunud lapsevanemale väga traumeerivalt. Lapsevanem on pidanud pöörduma psühholoogi vastuvõtule. Samuti võivad lapse vigastused sattuda teiste laste negatiivse tähelepanu alla ning mõjuda lapse enesekindlusele ja põhjustada hingelisi kannatusi.“
Kannatada saanud lapse vanem andis kohtusse kohaliku omavalitsuse kui lasteaiapidaja. Kõik kohtuastmed aga jätsid nii moraalse kahju kui ka varalise kahju hüvitamise nõude konkreetsel juhul rahuldamata (vt kohtulahendit). Riigikohus aga selgitas, et selline kahju hüvitamise nõue lasteaiapidaja vastu on siiski võimalik:
„VÕS § 1053 lg 3 sätestab, et lapse tekitatud kahju eest vastutab sõltumata süüst ka isik, kes lepinguga kohustus tema järele valvama. Kohalik omavalitsus võib vastutada sõltumata süüst kahju õigusvastase tekitamise eest lepingulise järelevalvajana VÕS § 1053 lg-te 1 ja 3 alusel. Lepingulise järelevalvaja vastutuse kohaldamiseks tuleb tuvastada, et laps on oma õigusvastase teoga põhjustanud kahju järelevalve tegemise ajal. Käesolevas asjas saaks teise lapse tegu olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel. Kuigi alla 14-aastane laps ei ole deliktivõimeline ning lepingulise järelevalvaja vastutus ei sõltu süüst, eeldab lepingulise järelevalvaja vastutus VÕS § 1053 lg-te 1 ja 3 alusel kolleegiumi hinnangul siiski, et lapse tegu oleks objektiivselt tinglikult etteheidetav ehk väliselt hooletu (VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1). Kahju põhjustanud lapse välise hooletuse hindamisel on lähtekoht see, kas juhul kui tegemist oleks olnud deliktivõimelise isikuga, oleks tegu olnud sellele isikule etteheidetav… Praeguses asjas pole kahjustatud isik ise kahju hüvitamise nõuet esitanud.“
Seega eeldatavasti jäi konkreetses kohtuasjas hagi rahuldamata seetõttu, et see esitati lapsevanema, mitte kannatada saanud lapse nimel. Kui hagi oleks esitatud lapse nimel, oleks seaduse järgi olnud võimalik hüvitist nõuda ning tõenäoliselt oleks see ka välja mõistetud.
Kokkuvõttes vastutavad alla 14aastase tekitatud kahju eest üldreeglina tema vanemad, eestkostja või siis järelevalvaja (lasteaed, laagrikorraldaja jne). Erandjuhul võib vastutada ka alla 14aastane ise, tehes seda õiglusvastutuse alusel (nt kui alla 14aastane on majanduslikult väga hästi kindlustatud).
Kuigi seadus sätestab, et 14–18aastase vanem, lapsendaja ja eestkostja võiksid justkui vastutusest vabaneda, kui nad on teinud kõik mõeldava, et kahju tekitamist ära hoida, on sellist asja praktikas peaaegu võimatu tõendada. See tähendaks, et vanem, lapsendaja või eestkostja peaks tõendama, et last on kasvatatud õiguskuulekalt ja õigeid kasvatusmeetodeid kasutades (teisisõnu, et last ei ole kasvatatud puudulikult).
Näitena kohtupraktikast saab tuua juhtumi, kus alla 18aastase vanematelt olid ära võetud vanema õigused ja laps oli antud Pärnu linna eestkoste alla. See laps ärandas võõra auto ja tekitas suures ulatuses kahju. Autoomanik esitas Pärnu linna kui eestkostja vastu kahju hüvitamise nõude. Kohus rahuldas hagi, selgitades:
„Asjaolu, et Pärnu linn oli kindlustanud alla 18aastase hooldamise ja ülalpidamise, ei tähenda iseenesest seda, et ta oli teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Pärnu linna ei vabasta kahju hüvitamise kohustusest ka asjaolu, et mõned päevad enne kahju tekitamist sõlmis ta lepingu Pärnu Orvuna Kasvanute Ühendusega.“
Oluline on meeles pidada, et 14–18aastase vanema, lapsendaja, eestkostja või järelevalvaja vastutavad kannatanu ees sellise lapsega üheskoos ehk solidaarselt. Sellise alaealise täiskasvanuks saamine enne kahju hüvitamist ei muuda vanema, lapsendaja, eestkostja või järelevalvaja vastutust.
Kokkuvõtvalt vastutavad 14–18aastase tekitatud kahju eest nemad ise, aga lisaks vastutavad üldreeglina nendega solidaarselt tema vanemad, eestkostja või siis järelevalvaja (laagrikorraldaja jne).
Sarnases olukorras kahju hüvitajat määrates lähtume võlaõigusseadusest, kus seda olukorda reguleerivad § 1052 ja § 1053. Lühidalt, alla 14aastase lapse tekitatud kahju vastutavad eest tema vanemad, 14–18aastase lapse puhul ka laps ise. Aga siingi leidub erandeid ja peensusi, millega arvestada. Neid allpool lähemalt vaatlemegi.
Kes vastutab alla 14aastase tekitatud kahju eest?
Seadus sätestab otsesõnu üldreegli, et alla 14aastane laps ise enda tekitatud kahju eest ei vastuta. Siiski sätestab seadus erandina ka nn õiglusvastutuse, mis paneb vastutama isegi alla 14aastase.Selle erandi järgi vastutab alla 14aastane ise enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitaja vanust, arengut, vaimset seisundit, teo liiki, asjaosaliste majanduslikku olukorda (sealhulgas olemasolevat või selliselt isikult tavaliselt eeldatavat kindlustatust) ning muid asjaolusid arvesse võttes oleks vastutusest vabastamine kannatanu suhtes ebaõiglane.
Praktikas tähendab see, et vastutuse rakendamisel arvestatakse eelkõige alla 14aastasele kuuluva vara hulka. Erialaasjatundjad on toonud näiteks kolmeaastase lapse, kes mängib tikkudega ja põhjustab teise inimese majas tulekahju. Kui see kolmeaastane on majanduslikult väga hästi kindlustatud (nt talle kuulub kinnisvara) ning majaomanik, kelle majas tulekahju tekitati, ei ole majanduslikult samaväärsel järjel, võib kohus pidada ka seda kolmeaastast isiklikult vastutavaks.
Kui alla 14aastase suhtes ei teki võimalust nn õiglusvastutust kohaldada, vastutavad seaduse järgi kahju eest tema vanemad (kellega on võrdsustatud ka lapsendajad) või eestkostja. See, kui laps saab pärast kahju põhjustamist 14aastaseks, ei muuda vanemate vastutust. Nii võivad vanemad olla kohustatud hüvitama ka juba täisealiseks saanud lapse tekitatud kahju, kui laps oli kahju tekitades alla 14aastane, aga menetluse käigus sai täiskasvanuks.
Samuti vastutab alla 14aastase lapse tekitatud kahju eest isik, kes lepinguga kohustus tema üle järelevalvet teostama (nt lasteaed, laagrikorraldaja jne). Selliste lepinguliste järelevaatajate ehk alla 14aastase lapse eest vastutajate seisukohast pole oluline, kas nad on enda kohustust alla 14aastase järele valvata rikkunud või mitte ning kas nad on kahju tekitamises süüdi või mitte. Lepingulise järelevalvaja (laagrikorraldaja, lasteaia jne) vastutus algab hetkest, mil ta lapse enda järelevalve alla võtab, ja kestab hetkeni, mil laps antakse uuesti üle tema vanematele.
Last järelevalve alla jättes ei tohi unustada, et nn lepingulise järelevalvaja olemasolu ei tühista lapsevanema isiklikku vastutust. Näiteks kui laagrikorraldaja vastutab lapse tekitatud kahju eest, vastutab laagrikorraldajaga solidaarselt ka lapsevanem, s.o kahju kannatanud isik võib nõuda kahju hüvitamist ükskõik kummalt neist.
Nn järelevalvaja vastutuse kohta saab kohtupraktikast tuua näite, kus lasteaialaps viskas lasteaias teist last kiviga näkku, millega tekitas pihta saanud lapsele püsiva tervisekahjustuse – lapse kaks ülemist jäävhammast said tugevalt viga. Kannatada saanud lapse vanemad leidsid, et tekkis nii varaline kahju (hambaravi) kui ka moraalne kahju. Kannatada saanud lapse vanemad põhjendasid kohtus:
„Usaldades lapse lasteaeda, oli lapsevanemal suur šokk teada saada, et tema last on vigastatud. Lapse tervise kahjustamine viisil, milles saavad kahjustada jäävhambad, toob kaasa hingelise valu terveks eluks nii lapsele kui ka vanematele. Kuna tegemist on lapse välimust moonutava vigastusega ning laste vigastuste puhul üleüldiselt kaasnevad vanematele, eelkõige emale, kannatused ja hirm, on intsident mõjunud lapsevanemale väga traumeerivalt. Lapsevanem on pidanud pöörduma psühholoogi vastuvõtule. Samuti võivad lapse vigastused sattuda teiste laste negatiivse tähelepanu alla ning mõjuda lapse enesekindlusele ja põhjustada hingelisi kannatusi.“
Kannatada saanud lapse vanem andis kohtusse kohaliku omavalitsuse kui lasteaiapidaja. Kõik kohtuastmed aga jätsid nii moraalse kahju kui ka varalise kahju hüvitamise nõude konkreetsel juhul rahuldamata (vt kohtulahendit). Riigikohus aga selgitas, et selline kahju hüvitamise nõue lasteaiapidaja vastu on siiski võimalik:
„VÕS § 1053 lg 3 sätestab, et lapse tekitatud kahju eest vastutab sõltumata süüst ka isik, kes lepinguga kohustus tema järele valvama. Kohalik omavalitsus võib vastutada sõltumata süüst kahju õigusvastase tekitamise eest lepingulise järelevalvajana VÕS § 1053 lg-te 1 ja 3 alusel. Lepingulise järelevalvaja vastutuse kohaldamiseks tuleb tuvastada, et laps on oma õigusvastase teoga põhjustanud kahju järelevalve tegemise ajal. Käesolevas asjas saaks teise lapse tegu olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel. Kuigi alla 14-aastane laps ei ole deliktivõimeline ning lepingulise järelevalvaja vastutus ei sõltu süüst, eeldab lepingulise järelevalvaja vastutus VÕS § 1053 lg-te 1 ja 3 alusel kolleegiumi hinnangul siiski, et lapse tegu oleks objektiivselt tinglikult etteheidetav ehk väliselt hooletu (VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1). Kahju põhjustanud lapse välise hooletuse hindamisel on lähtekoht see, kas juhul kui tegemist oleks olnud deliktivõimelise isikuga, oleks tegu olnud sellele isikule etteheidetav… Praeguses asjas pole kahjustatud isik ise kahju hüvitamise nõuet esitanud.“
Seega eeldatavasti jäi konkreetses kohtuasjas hagi rahuldamata seetõttu, et see esitati lapsevanema, mitte kannatada saanud lapse nimel. Kui hagi oleks esitatud lapse nimel, oleks seaduse järgi olnud võimalik hüvitist nõuda ning tõenäoliselt oleks see ka välja mõistetud.
Kokkuvõttes vastutavad alla 14aastase tekitatud kahju eest üldreeglina tema vanemad, eestkostja või siis järelevalvaja (lasteaed, laagrikorraldaja jne). Erandjuhul võib vastutada ka alla 14aastane ise, tehes seda õiglusvastutuse alusel (nt kui alla 14aastane on majanduslikult väga hästi kindlustatud).
Kes vastutab 14–18 aastase tekitatud kahju eest?
14–18aastased lapsed vastutavad ka ise enda tekitatud kahju eest. Siiski on seaduses sätestatud, et alla 14–18aastase vanemad, lapsendajad ja eestkostjad vastutavad alaealise teistele tekitatud kahju eest juhul, kui nad ei tõenda, et on teinud kõik, mida saab mõistlikult võttes oodata, et kahju tekitamist ära hoida. Analoogselt alla 14aastase vastutusega vastutab ka 14–18aastase alaealise eest järelvalvajast laagrikorraldaja jms (vt täpsemalt eespool).Kuigi seadus sätestab, et 14–18aastase vanem, lapsendaja ja eestkostja võiksid justkui vastutusest vabaneda, kui nad on teinud kõik mõeldava, et kahju tekitamist ära hoida, on sellist asja praktikas peaaegu võimatu tõendada. See tähendaks, et vanem, lapsendaja või eestkostja peaks tõendama, et last on kasvatatud õiguskuulekalt ja õigeid kasvatusmeetodeid kasutades (teisisõnu, et last ei ole kasvatatud puudulikult).
Näitena kohtupraktikast saab tuua juhtumi, kus alla 18aastase vanematelt olid ära võetud vanema õigused ja laps oli antud Pärnu linna eestkoste alla. See laps ärandas võõra auto ja tekitas suures ulatuses kahju. Autoomanik esitas Pärnu linna kui eestkostja vastu kahju hüvitamise nõude. Kohus rahuldas hagi, selgitades:
„Asjaolu, et Pärnu linn oli kindlustanud alla 18aastase hooldamise ja ülalpidamise, ei tähenda iseenesest seda, et ta oli teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Pärnu linna ei vabasta kahju hüvitamise kohustusest ka asjaolu, et mõned päevad enne kahju tekitamist sõlmis ta lepingu Pärnu Orvuna Kasvanute Ühendusega.“
Oluline on meeles pidada, et 14–18aastase vanema, lapsendaja, eestkostja või järelevalvaja vastutavad kannatanu ees sellise lapsega üheskoos ehk solidaarselt. Sellise alaealise täiskasvanuks saamine enne kahju hüvitamist ei muuda vanema, lapsendaja, eestkostja või järelevalvaja vastutust.
Kokkuvõtvalt vastutavad 14–18aastase tekitatud kahju eest nemad ise, aga lisaks vastutavad üldreeglina nendega solidaarselt tema vanemad, eestkostja või siis järelevalvaja (laagrikorraldaja jne).