Kas saab nõuda hüvitist, kui mu lemmikloomale on sihilikult viga tehtud?

Blogi

Kommenteeri

Küsimus on eluline, sest loomadega ikka juhtub – nad võivad saada autolt löögi, neelata kogemata või sihilikult haardeulatusse sattunud mürki või muul moel viga saada. Looma omanikule tekitatud (ravi)kulud peab süüdlane hüvitama, aga kas hüvitamisele kuulub ka moraalne kahju?

Hiljutises Riigikohtu lahendis nr 2-18-15428 oli arutelu all juhtum, kus naabrimees loopis üle aia rotimürgiga mürgitatud toitu, et naabri koera mürgitada. Koer sõi mürki, aga jäi õnneks ellu – tänu kahele loomakliinikus tehtud vereülekandele.

Koera ravikulude hüvitamine ei olnud keeruline vaidlus – kõik kohtud leidsid, et loomakliinikus kulunud u 2600 € peab tasuma mürgitatud toitu loopinud naabrimees. Ise küsimus oli aga see, et kas mürki loopinud naabrimees peab hüvitama ka koeraomaniku moraalse kahju. Kõik kolm kohtuastet olid ühel nõul: kuivõrd koer jäi ellu, ei ole koeraomaniku moraalse kahju nõue põhjendatud.

Kõlab ebaõiglaselt? Võib-olla, aga seaduse järgi on kõik korrektne. Eesti õiguse järgi kohaldatakse lemmiklooma kohta samu võtteid, mis käivad asjade kohta – omaniku emotsioone arvestamata. Võlaõigusseaduse § 134 lg 4 piirab võimalusi, millal moraalne kahju hüvitatakse, vaid juhtudega, mis miski hävib või läheb kaduma:

„Asja hävimise või kaotsimineku korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi*, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu.“

* Eriliseks huviks või isiklikuks põhjuseks võib VÕS § 134 lg 4 mõistes olla ka asjaga seotud mälestusväärtus (nt perekonnareliikvia, aga ka lemmikloom).

Nii et ainult juhul, kui koer oleks mürgitamise tagajärjel surnud (või ka tapetud või hoopis varastatud), oleks koeraomanikul olnud õigus moraalse kahju hüvitisele.

Inimlikult on seda muidugi raske mõista, sest kui lemmikloom piinleb (halvemal juhul jääb vigaseks), on see koeraomaniku jaoks emotsionaalselt sama raske kui lemmiku surm. Aga moraalse kahju hüvitamise seisukohast teeb seadus siin vahe sisse – asi (ehk koer) ei hävi ega lähe ka kaduma.

Samas selgitas Riigikohus, et olukorras, mida artikli alguses kirjeldasin, oleks mürgitatud koera omanik saanud siiski moraalse kahju hüvitist nõuda, aga teisel alusel – nimelt väites, et rikutud on tema kodu puutumatust.

Kodu puutumatus ei ole ainult see, kui keegi tuleb minu eluruumidesse luba küsimata, vaid kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod. Igaühel on õigus tunda end kodus turvaliselt, aga kui kodus ähvardab mürk või mingi muu oht, vähendab seda turvatunnet – olenemata sellest, kas oht realiseerus või mitte. Ja kodu ei ole kohtu hinnangul üksnes isiku eluruum, vaid sinna kuulub ka elumaja ümbritsev aed, kuhu avalik võim või kolmandad isikud ei tohi üldjuhul loata tungida.

Seega, kui mürki loopinud naabrimees rikkus kodu puutumatust, võib see talle tuua kaasa kohustuse hüvitada naabrimehele tekkinud moraalne kahju. Nii et kui viidatud kohtuasjas oleks mürgitatud koeraomanik tuginenud koera tervisekahjustuse tekitamise asemel kodu puutumatuse rikkumisele, võib eeldada, et tema moraalse kahju taotlemise nõue oleks tõenäoliselt rahuldatud.

Pane tähele!
Kahjuhüvitiste maksmine otsustatakse alati ja iga juhtumi puhul eraldi, kaaludes hoolikalt kõiki asjaolusid. Kui soovid teada, kas ja millises ulatuses oleks sul alust moraalse kahju hüvitamist nõuda, võib sind huvitada meie
tasuta konsultatsioon.

Lisa kommentaar

Email again: