01.11.2024 jõustub Eestis arstide vastutuskindlustuse seadus ehk tervishoiuteenuse osutajatele kohustusliku vastutuskindlustuse seadus (TOKVS), mille kohaselt peab kõikidel tervishoiuteenuse osutajatel olema kohustuslik vastutuskindlustus – sarnaselt autoomanikega, kel peab olema sõlmitud liikluskindlustus. Pärast seaduse jõustumist hüvitatakse enamik tervishoiuteenuse osutaja tekitatud kahjujuhtumitest läbi kindlustussüsteemi. Lühidalt tähendab see, et raviviga ei pea enam hüvitama arst isiklikult, vaid seda teeb kindlustusselts.

Ravimiseadusest tulenev vaktsiinikindlustuste hüvitamise süsteem kehtib juba alates 2022. aastast, kuid selle põhimõte on sarnane: meditsiinilise protseduuri tagajärjel tekkida võiv vastutus maandatakse läbi kindlustussüsteemi.

„Patsiendikindlustus. Kommenteeritud väljaanne“ on esimene eestikeelne raamat, mis neid seadusi käsitleb. Olen selles õpikus koos kaasautorite Janno Lahe, Kadi Saluste ja Martti Merilaga selgitanud mõlema seaduse olulisemaid üldpõhimõtteid ja kommenteerinud seadusepunkte ka täpsemalt. 

Põhjalikud kommentaarid annavad laialdase ülevaate praktilistest juhtumitest, millal tervishoiuteenuse osutajad võivad vastutada patsiendile tekkinud kahju eest.

Tänu kommentaaridele ja selgitavatele näidetele nii Eesti tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni kui ka Soome vastava komisjoni tööst on sellest raamatust kindlasti kasu nii patsientidele ja arstidele kui ka juristidele. Arstidele annavad näidisjuhtumite kirjeldused võimaluse analoogseid riske maandada, patsientidele ja juristidele aga selgitavad, millistel juhtudel tervishoiuteenuse osutaja ravivea eest vastutab.

Miks oli TOKVS-i vaja?

USA-s esineb kõikidest haiglaravijuhtumitest 3%-l vigu, millest omakorda umbes 10% viib patsiendi surmani. Soome patsiendikindlustuse süsteemi kaudu registreeritakse aastas umbes 9000 ravivea nõuet. Eestis aga on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonis viimastel aastatel registreeritud alla 200 juhtumi.

Soome rahvaarv on 4,2 korda suurem kui meil, seega tekib küsimus, kas tõesti esineb neil ravivigu kümme korda rohkem?

Eesti tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon menetles 2023. aastal 164 avaldust. Vajakajäämisi tuvastati 38 korral, sh 28 korral leiti meditsiinilise tegevuse vigu. Kõige rohkem kaebusi oli seoses hambaraviga (27), järgnesid kirurgia (20) ja erakorraline meditsiin (18). Tervishoiuteenuse osutajatele esitati 6 ettepanekut või soovitust teenuse kvaliteedi parandamiseks ning Terviseametile tehti 2 ettepanekut järelevalvemenetluse algatamiseks.

Võrreldes Soome ja Eesti rahvaarvu, võiks eksperdikomisjonile esitatavate kaebuste arv meil tegelikult olla umbes 2000, mitte 200. Tõenäoliselt jätavad Eesti patsiendid lihtsalt raviveast teatamata.

Miks jäetakse teatamata? Põhjuseid on mitu:

• Rahaline olukord. Tavainimene ehk patsient on (suur)haiglaga võrreldes finantsiliselt väga ebavõrdses positsioonis – tal ei pruugi olla võimalik palgata juriste ennast esindama.
• Infomonopol. Arstid spetsialistidena teavad ja tunnevad, kas tegemist on organismi eripära, tüsistuste või raviveaga, kuid tavainimene ei ole spetsialist ja tal on raske selles maailmas orienteeruda.
• Kartus edaspidi abita jääda. Kuna Eesti on väike riik, mõtleb keskmine inimene: "Ma vajan veel arstiabi ja pean sama arsti juurde tagasi minema." Seda hirmu ei saa kindlasti alahinnata. Kardetakse, et tulevikus äkki ei saa piisavalt head arstiteenust, kui arsti peale kaevata – eriti kui silmas pidada, et väiksemates kohtades tunnevad kõik kõiki.

Enne seaduse jõustumist ei ole kiita ka arstide olukord, kes praegu vastutavad oma vigade eest isiklikult. Nende puhul taandub probleem peamiselt kahele asjaolule:

• Karistusõiguslik hirm: KarS §§-id 117 ja119 järgi võib raviviga tuua arstile kaasa vangistuse kuni kolmeks aastaks.
• Arstid ei julge oma vigu tunnistada ega saa üksteise vigadest õppida, sest tsiviilõigusliku- ja karistusõigusliku vastutuse hirmu tõttu peab eelistama juhtunust vaikimist.

Nii patsientide kui ka arstide olukorda peaks uus seadus nüüd parandama.

Kuidas TOKVS aitab?

TOKVS-i eesmärgiks on patsiendikindlustuse abiga tervishoidu ohutumaks muuta, sest süüdlase otsimise asemel keskendutakse patsiendile lahenduse leidmisele ning sellele, kuidas kahjujuhtumitest õppida. Kuna tervishoiuteenuse osutaja tekitatud kahju hüvitatakse kindlustussüsteemi kaudu, kaob ära motivatsioon toimunut varjata ja samas tekib laiem võimalus vigadest õppida.

Uus seadus on sarnane Soomes (kehtib alates 1987), Rootsis (kehtib alates 1975), Taanis (kehtib alates 1992) ja Norras (kehtib alates 1988) kehtivate süsteemidega. Õiguskirjanduses toonitatakse, et Skandinaavia riigid on juurutanud Euroopa Nõukogu soovituses esile toodud teavitamise ja kahjude hüvitamise süsteemi ning lahendanud sellega mitu ühiskondlikku valupunkti korraga:

1. Patsientide ja tervishoiutöötajate suhted paranesid, sest enam ei kulutanud pooled aega süüdistamisele või süüdistuste tõrjumisele. Selle asemel said patsiendid keskenduda tervenemisele ja kiiremale igapäevaellu naasmisele.
2. Patsiendid jõudsid lihtsamalt, odavamalt ja tõenäolisemalt hüvitiseni, sest meedikud julgesid kõigist juhtumitest, sh enda tekitatud probleemidest, avatult rääkida.
3. Süsteemi kasutuselevõtmine vähendas kohtusse pöördumisi, sest inimeste arvates sai õiglus jalule seatud juba enne kohut.
4. Paranes ka ravikvaliteet, sest isikliku vastutuse puudumise tõttu olid tervishoiutöötajad valmis tegelema ohujuhtumite ja menetlustüsistuste analüüsiga, et hoida ära analoogsete juhtumite kordumine tulevikus. Peale asjaosaliste endi said probleemsetest juhtumitest õppida ka teised tervishoiutöötajad ja meditsiinitudengid.

Põhjamaade kutsekindlustussüsteemi peamisteks eelisteks on lihtsus ja kaebuste kiire lahendamine. Patsiendi jaoks on kaebuse esitamine tasuta, menetlus on kiire, väljamõistetavad summad õiglased ning lihtsasti prognoositavad.

Tänu uuele seadusele peaks lisaks leevenema arstide hirm kriminaalvastutuse ees, sest patsiendikindlustuse seadusega koos muudetakse ka kriminaalmenetluse seadustiku ning nähakse ette võimalus lõpetada kriminaalmenetlus tervishoiuteenuse osutamise käigus ettevaatamatusest patsiendi surma või raske tervisekahjustuse põhjustanud tervishoiutöötaja suhtes oportuniteediga*, kui samal ajal on täidetud järgmised kriteeriumid:

• tervishoiutöötaja on viivitamata esitanud teate patsiendiohutusjuhtumi kohta tervishoiuteenuse osutajale ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule, kui see on ette nähtud tervishoiuteenuste korraldamise seaduses;
• tervishoiutöötaja on tegutsenud registreeritud kutse või eriala piirides;
• tervishoiutöötaja ei ole põhjustanud patsiendi surma või rasket tervisekahjustust alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis.

Kui tervishoiutöötajal ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik või otstarbekas esitada teadet patsiendiohutusjuhtumi kohta tervishoiuteenuse osutajale ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule, võib kriminaalmenetluse lõpetada ka juhul, kui patsiendiohutusjuhtumi kohta on esitanud teate teine tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuse osutaja poolt volitatud kvaliteedi ja ohutuse eest vastutav isik.

* Oportuniteet – kriminaalmenetluse lõpetamine süüdistatava ja prokuröri kokkuleppena avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kui süü ei ole suur. Süüdistatav ei pea sel juhul end süüdi tunnistama, kuid oportuniteediga lõpetamine eeldab, et ta on teo siiski toime pannud. Karistusregistrisse märget ei lähe, kuid süüdistatav peab heastama kuriteoga tekitatud kahju, tasuma kriminaalmenetluse kulud ning maksma kindla summa riigituludesse või sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides.

Patsiendikindlustus. Kommenteeritud väljaanne
Kirjastus Juura
Autorid: professor Janno Lahe, Olavi-Jüri Luik (PhD), Kadi Saluste, Martti Merila
272 lk
Ilmunud septembris 2024